Pisut paeltikandist ...

Kuigi olen viimasel ajal oma tikkimisharrastuse "aednikuameti" kõrval tahaplaanile lükanud, pole ma siiski  oma niidi-nõela tagavara veel päris nurka visanud. Üks pooleliolev projekt tuleb paeltikandis, kuid sellest lähemalt räägin ehk edaspidi...
Vaatasin arvutis fotosid oma varasematest töödest ning avastasin nii mõnegi pildi, mida ma siia veel postitanud ei ole.  Leidsin mõningaid fotosid paeltikandis valminud töödest. Tegemist siis taas kord villase mantliga .

Paeltikand on imelihtne tehnika, mis ei nõua varasemat tikkimisoskust. Paeltikanditega saab kaunistada aksessuaare, rõivaid, kodutekstiile ja vilditud esemeid.

Seemned mulda !

Juba teist aastat järjest üritan ma siis taimi suveks ette kasvatada. Mida ma iseõppijana selle aja jooksul enda jaoks teada olen saanud ?

1. Et taimi ette kasvatada on vaja valgusrikast köetavat ruumi või kasvuhoonet, alustamiseks sobib ka valge aknalaud. Minu aknalaua puuduseks on ebapiisav valgustus, mille mõjul taimed kipuvad tihti välja venima. Keeran oma taimi pidevalt ümber, valguse ühtlasemaks jagamiseks.

2. Mitte kõik külvatavad seemned ei vaja mullaga katmist. Sellekohane märge on tavaliselt ka seemnepakile lisatud. Üldiselt on nii, et väga peened ja väikesed seemned ei vaja katmist, suuremate seemnete puhul võib see vajalik olla, kuid ei ole reegel. Alguses ei tahtnud ma kuidagi uskuda, et seemned võib ka mulla pinnale külvata.

3. Taimede ettekasvatamine hõlmab endas seemnete külvamist, külvide eest hoolitsemist, ühte kuni kolme pikeerimist (ülipisikeste taimede laiali istutamist) ja taime istutuskõlblikuks kasvatamist. Üldiselt kipub nii olema , et mida pisemad on taime seemned, seda pikemaks ja vaevanõudvamaks kujuneb ettekasvatusperiood.

4. Kasutama peaks spetsiaalset külvimulda, mis sisaldab õiges vahekorras ja koguses toitaineid ning on peenema struktuuriga. Sellises mullas idanevad seemned paremini ning ka taimed kasvavad tervemad ja tugevamad.

5. Õige aeg hakata esimesi köögiviljaseemneid külvama oleks märtsis või siis aprillis. Pigem teha esimesed külvid natuke hiljem kui liiga vara, kuna vastasel juhul võivad taimed välja venida, ära puituda ning nendest ei pruugi head saaki saada.

Emadepäeva mõtisklusi

Nüüd, vahetult enne emadepäeva, olen avastanud ennast mõtisklemas ise enda emaks olemise üle. Olles keskealine naine, kelle vanem tütar sai sel aastal 25 aastaseks ning kelle pojal on vaid üks aasta puudu täisealiseks saamisest ...

Sünnitasin oma esimese lapse üsna noorelt, olles pisut üle kahekümne. Kuna elasime alguses koos ämmaga, oli sellest minusugusele algajale lapsevanemale suur abi. Kuigi ühise katuse all elamine tekitas tol korral parajaid pingeid, oskan ma tagant järgi hinnata seda taktitunnet ja kannatlikkust, millega ta kõigest hoolimata mind siiski  kohtles. Ma olin ju tema territooriumil sisuliselt sissetungija oma  teistsuguse temperamendi ja tavadega.

Tütart  ootasin ma väga ( millegipärast teadsin ma kohe, et sünnib tütar, kuigi ultraheli mulle  ei tehtud ning lapse sugu oli saladus kuni sünnini ). Siiski polnud ma selles vanuses veel moraalselt  piisavalt küps . Olin liiga hõivatud oma mõttemaailmas iseenda eksistentsi küsimustega. Kadestasin neid, kes olid vabad kohustustest ning haletsesin iseennast. Mulle meeldis ennast näha õnnetukesena ning tagant järgi saan ma aru, et see oli tegelikult minu enda valik.  Praegu ma kahetsen, et ei pööranud mõnikord oma tütrele piisavalt tähelepanu. Oleks võinud ju rohkem ühiseid ettevõtmiseid teha... Sellegipoolest oli meil kuni kooli minekuni igal õhtul ühine jututund, mis nii mõnigi kord venis plaanitust pikemaks. Ma ei tea kuidas, aga temast kasvas litsalt nii sama, ilma suurema vaevata suurepärane inimene....

Pojaga olid lood pisut teistsugused. Olles kolmekümnene, nautisin ma titega kodus olemist täiel rinnal. Korraga tundus mulle, et meist oli saanud tõeline pere, sest meil oli KAKS last. Kaheksa aastane tütar muutus minu jaoks kohe suureks lapseks, kes pidi enamjaolt ise hakkama saama (ja seda ta tegigi). Loomulikult mõistan ma nüüd, aastaid hiljem, et 8 aastane ei ole üldsegi nii suur ning ka tema tahab võrdeselt titaga tähelepanu.

Poisist kasvas tõeline "tulekera" ning koolitee alguses pandi talle ADHD diagnoos. Järgnesid psühhiaatri, psühhoterapeutide,  psühholoogeide,  pedagoogide  jne. pidevad külastused. Ühel hetkel  jooksis kõik pea kohal kokku ning istusin  maha ja mõtlesin, et miks just mina...
 Sattusin tol ajal telekast  nägema ühe imetlusväärse emaga intervjuud , kellel oli autistist tütar . Sellest  intervjuust sain oma küsimusele vastuse.  SINUL on selline laps, sest  just SINA saad tema kasvatamisega hakkama. Nii lihtne see oligi ! Peale sellista äratundmist muutus kõik minu jaoks justkui selgemaks. Mõistsin, et ma polegi nii halb lapsevanem,  olin  ju omalt poolt teinud kõik , mis minu võimuses  oli...  Lisaks kõigele muule olin saanud ka oma poja käest  väga olulise õppetunni. ADHD lapse kasvatamine  õpetas mulle olema  ümbritseva suhtes tolerantsem, et elus ei ole kõik ainult must-valge, elus on ka väga palju vahepealseid toone. (Nooremana kippusin ikka näpuga näitama "pahade" laste peale ning süüdistama nende vanemaid halvas kasvatuses )
Eks emadusega käibki kaasas palju igasuguseid muresid ja rõõme. Mõne ema jaoks on rõõme rohkem , kui muret, mõnes peres on jälle vastupidi. Minu puhul on olnud mõlemat parajal määral. Olen väga rahul selle teekonnaga, mis ma oma laste kõrval olen käinud. Minu lapsed on teinud minust parema inimese. Ilma nendeta ei oleks ma see , kes ma olen praegu.

Emaks saades ei anta meile ju sünnitusmajast kaasa universaalset juhendit lapse hooldamiseks ja kasvatuseks. Peame ise hakkama saama ning kohanema vastavalt olukorrale. Ning olenemata geenidest ja kodusest kasvatusest võivad kaks last ühest ja samast perekonnast olla iseloomult  ning temperamendilt täitsa erinevad . Ainus millega mitte kunagi kasvatuses mööda  panna ei saa on  vist armastus... Ja oma lapsi olen ma armastanud väga.
Olen kuulnud ütlust, et lapsed on antud meile laenuks. Usun, et see on tõsi, kuigi mõnikord on väga raske oma lastest lahti lasta ning lasta neil lihtsalt olla või minna. Eks nad jäävadki tegelikult igavesti tükikeseks sinust enesest ...

Minu jaoks tähendab emadus eelkõige kasvamist koos oma lastega. Mitte ainult lapsed ei kasva suuremaks ja targemaks vaid ka mina ise .

Olen saatusele väga tänulik, et ta on minu ellu toonud kaks nii erinevat ja erilist last. Võin tunda nende üle  iga päev piiritut uhkust. 

Algaja aednik

Juba teist aastat järjest on minust kevade saabudes saamas potipõllumees. Kuidagi imelik lugu on selle taimekasvatusega: pistad ükskord seemne mulda ning oledki nagu ära nõutud. Olen kogu elu veendunud olnud, et mina mingeid tomateid - kurke kunagi kasvatama ei hakka . Siis aga võttis mu kallis mees kätte ja ehitas mulle kasvuhoone. Justkui mina oleksin seda talt palunud !?  Ning ämm  pani sinna sisse kasvama just need samad TOMATID. Kuna kasvuhoones jäi tomatitest üle pisut vaba ruumi, siis mõtlesin, et viskaks mõned seemned mulda ja vaataks mis sellest välja tuleb. Kui üdini aus olla, siis ega ma esimesel korral hästi uskunudki oma ürituse edukusse. Aga võta näpust - kõik läks teisiti. Minu poolt mulda pistetud seemned otsustasid kasvama hakata ning peagi olin ma üleujutatud nii maitsetaimedest, kui ka lillehakatistest . Otsustasin sel aastal pisut rahulikumalt võtta ja teadlikuma valiku teha, kuigi käsi kippus siiski vägisi haarama poeletilt endaga kaasa lillat värvi porgandi seemneid :)

Valgete lilledega lastemantel

Olen viimasel ajal üsna laisk blogitaja olnud.  Millegipärast pole üldse tuju olnud siia millestki kirjutada. Võtan ennast siis taas kord kätte ning lisan paar pilti  ühest  Lissile valminud lastemantli tikandist.

Tegemist on seekord siis suure krae ja alt laieneva peenvillasest materjalist musta värvi mantliga,  mille ühele reväärile sai tikitud valge mulineega ahelpistes lilltikand. Lillede südamikke kaunistavad tumesiniste seemnepärlitega valged litrid. 

Helkurid

Kuigi kevad on samahästi, kui käega katsutav, on õhtud meil ikka pikad ja pimedad. Sellel aastal meisterdasin jõuluvana kingikotti portsu helkureid. Ikka selleks, et  kõik minu armsad ja kallid lähedased ilusasti turvaliselt  koju jõuaksid. Enne jõule oli loomulikult raskusi helkurimaterjali leidmisega . Sest ega ma ainus polnud  kes aasta lõpus  helkurite valmistamisega ametis oli. Poodidest olid laiemad helkurpaelad  ära ostetud ning helkurkangas maksis ülemõistuse palju. Lõpuks õnnestus mul vajalik kraam hankida  Kangažungli kauplusest. Kui ma aga nüüd  mõned päevad tagasi samasse poodi sattusin, siis vaatas mulle poeletil vastu palju suurem valik helkurpaelu. Eks hooaeg hakkab tasapisi otsa saama ning käsitöömeistritel on käsil juba hoopis teised projektid.

Suitsukanapirukas

Eile tuli mul siis suur isu küpsetada mõnda soolast pirukat. Peale pisukest tuhnimist kokaraamatutes ja internetis, leidsin siis enda jaoks sobva . Tegemist on äärmiselt maitsva ning lihtsalt valmiva pirukaga. Aega peab küll varuma oma tunnikese jagu, sest muretaignast põhi vajab väikest eelküpsetamist. Mina aga olin laisk ja ostsin valmis muretaigna poest. Tublimatel soovitan kindlasti taigen ise valmistada !

Põhi :

400g soolast muretaigent

Määri 26 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm võiga ja vooderda lahti rullitud tainaga. Torka põhi tihedalt kahvliga läbi ja hoia 20 minutit külmas. Vooderda vorm küpsetuspaberiga ja aseta peale raskus (kuivatatud oad, herned v keetmata riis) ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 20 minutit. ( Jätsin selle osa algul tegemata ning tainas hakkas kohe ahjus kiiresti kokkutõmbuma. Õnneks jõudsin veel õigel ajal jaole ning päästsin, mis päästa annab)  Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja küpseta põhja veel 5 minutit kuni see on kuldne. Võta vorm ahjust välja ning keera ahju temperatuur 180 kraadi peale.


Täidis :

1 suur porru
200-250 g suitsukana tükke
2 dl (vahu)koort
1 dl piima
3 muna
50 g riivitud juustu
50 g sinihallitusjuustu 
värskeid tüümianilehti ( sobib ka kuivatatud )

Pese ja viiluta porru õhukesteks ratasteks ning prae pannil madalal kuumusel või sees pehmeks ja klaasjaks. Kata porruviiludega eelküpsetatud põhi, puista peale suitsukanatükid, tüümianilehed ja riivitud juust. Klopi munad kergelt kahvliga lahti ja sega koore ning piimaga läbi. Vala munasegu  kõige peale ja küpseta pirukat ahjus 180 kraadi juures u 30-35 minutit kuni täidis on tahenenud ja hakkab kergelt kuldseks muutuma. Võta ahjust, eemalda vormist ja naudi soojalt või külmalt.

Panen siia lõppu  tublimate küpsetajate tarvis lingi ka originaalretseptiga. Sealt leiab ka muid näpunäiteid küpsetamise tarvis ning põneva retsepti juustu ja cayenne pipraga muretaigna jaoks .

http://siljafoodparis.blogspot.com/2013/07/juustuse-pohjaga-quiche-porru-ja.html