24. september 2014

Meie haige Kiisu

Siia vahepeale pisut teistsugune postitus.
Meie kaunis vesihall kass on nüüd väga haige. Tõenäoliselt on tal elada jäänud vaid mõni päev kuni mõni kuu. Avastasime oma kiisul umbes poolteist aastat tagasi kõhu piirkonnas väikese kõva tüki. Aastaga muutus tükk järjest suuremaks, kuni otsustasime sel kevadel, et laseme loomaarstil  kasvaja eemaldada. Kuu aega oli kõik korras ning Kiisu kosus jõudsasti, siis aga hakkas üle kere muhke ja kühme juurde tulema... Suve lõpus muutus kass järjest loiumaks. Nüüd oleme jõudnud siis sinnamaani, et armas nurrumootor konutab terve päeva voodi all ühes nurgas ega tule sealt välja. Kati, kelle parimaks sõbraks  kass 10 aasta jooksul oli , käib nüüd iga päev meie juures kiisut silitamas ja sööma meelitamas. Mulle vähemalt tundub, et  kiisu reageerib Kati hoolitsusele minu hooldamisest paremini...
Eile käis loomaarst ja tegi kaks süsti. Ühe valuvaigistava ning ühe organismi toetava... Ei oska öelda kui suur abi sellest oli.. Voodi all on ta ikka edasi, ainult et sõi pisut paremini kui eelnevatel päevadel.
Tundub, et pilk ei olnud ka enam nii väsinud.
Mul on nii kahju meie kassist, kui ka tütrest, kelle lemmikloom kiisukene lapsepõlves oli. Aitäh , Kati , et sa oma  karvakera pea iga päev hooldamas käid! Usun, et kassikene tunneb seda soojust , mida sa hinges talle annad!
Üks hetk tuleb see päev, mil teeme oma kiisukesele viimase pai....
Aga täna ei taha ma sellele mõelda, täna kõnetan ma teda seal voodi all nurgas ning saan vastuseks väikese sabakõigutuse ning vaevukuuldava nurru....