Nüüd, vahetult enne emadepäeva, olen avastanud ennast mõtisklemas ise enda emaks olemise üle. Olles keskealine naine, kelle vanem tütar sai sel aastal 25 aastaseks ning kelle pojal on vaid üks aasta puudu täisealiseks saamisest ...
Sünnitasin oma esimese lapse üsna noorelt, olles pisut üle kahekümne. Kuna elasime alguses koos ämmaga, oli sellest minusugusele algajale lapsevanemale suur abi. Kuigi ühise katuse all elamine tekitas tol korral parajaid pingeid, oskan ma tagant järgi hinnata seda taktitunnet ja kannatlikkust, millega ta kõigest hoolimata mind siiski kohtles. Ma olin ju tema territooriumil sisuliselt sissetungija oma teistsuguse temperamendi ja tavadega.
Tütart ootasin ma väga ( millegipärast teadsin ma kohe, et sünnib tütar, kuigi ultraheli mulle ei tehtud ning lapse sugu oli saladus kuni sünnini ). Siiski polnud ma selles vanuses veel moraalselt piisavalt küps . Olin liiga hõivatud oma mõttemaailmas iseenda eksistentsi küsimustega. Kadestasin neid, kes olid vabad kohustustest ning haletsesin iseennast. Mulle meeldis ennast näha õnnetukesena ning tagant järgi saan ma aru, et see oli tegelikult minu enda valik. Praegu ma kahetsen, et ei pööranud mõnikord oma tütrele piisavalt tähelepanu. Oleks võinud ju rohkem ühiseid ettevõtmiseid teha... Sellegipoolest oli meil kuni kooli minekuni igal õhtul ühine jututund, mis nii mõnigi kord venis plaanitust pikemaks. Ma ei tea kuidas, aga temast kasvas litsalt nii sama, ilma suurema vaevata suurepärane inimene....
Pojaga olid lood pisut teistsugused. Olles kolmekümnene, nautisin ma titega kodus olemist täiel rinnal. Korraga tundus mulle, et meist oli saanud tõeline pere, sest meil oli KAKS last. Kaheksa aastane tütar muutus minu jaoks kohe suureks lapseks, kes pidi enamjaolt ise hakkama saama (ja seda ta tegigi). Loomulikult mõistan ma nüüd, aastaid hiljem, et 8 aastane ei ole üldsegi nii suur ning ka tema tahab võrdeselt titaga tähelepanu.
Poisist kasvas tõeline "tulekera" ning koolitee alguses pandi talle ADHD diagnoos. Järgnesid psühhiaatri, psühhoterapeutide, psühholoogeide, pedagoogide jne. pidevad külastused. Ühel hetkel jooksis kõik pea kohal kokku ning istusin maha ja mõtlesin, et miks just mina...
Sattusin tol ajal telekast nägema ühe imetlusväärse emaga intervjuud , kellel oli autistist tütar . Sellest intervjuust sain oma küsimusele vastuse. SINUL on selline laps, sest just SINA saad tema kasvatamisega hakkama. Nii lihtne see oligi ! Peale sellista äratundmist muutus kõik minu jaoks justkui selgemaks. Mõistsin, et ma polegi nii halb lapsevanem, olin ju omalt poolt teinud kõik , mis minu võimuses oli... Lisaks kõigele muule olin saanud ka oma poja käest väga olulise õppetunni. ADHD lapse kasvatamine õpetas mulle olema ümbritseva suhtes tolerantsem, et elus ei ole kõik ainult must-valge, elus on ka väga palju vahepealseid toone. (Nooremana kippusin ikka näpuga näitama "pahade" laste peale ning süüdistama nende vanemaid halvas kasvatuses )
Eks emadusega käibki kaasas palju igasuguseid muresid ja rõõme. Mõne ema jaoks on rõõme rohkem , kui muret, mõnes peres on jälle vastupidi. Minu puhul on olnud mõlemat parajal määral. Olen väga rahul selle teekonnaga, mis ma oma laste kõrval olen käinud. Minu lapsed on teinud minust parema inimese. Ilma nendeta ei oleks ma see , kes ma olen praegu.
Emaks saades ei anta meile ju sünnitusmajast kaasa universaalset juhendit lapse hooldamiseks ja kasvatuseks. Peame ise hakkama saama ning kohanema vastavalt olukorrale. Ning olenemata geenidest ja kodusest kasvatusest võivad kaks last ühest ja samast perekonnast olla iseloomult ning temperamendilt täitsa erinevad . Ainus millega mitte kunagi kasvatuses mööda panna ei saa on vist armastus... Ja oma lapsi olen ma armastanud väga.
Olen kuulnud ütlust, et lapsed on antud meile laenuks. Usun, et see on tõsi, kuigi mõnikord on väga raske oma lastest lahti lasta ning lasta neil lihtsalt olla või minna. Eks nad jäävadki tegelikult igavesti tükikeseks sinust enesest ...
Minu jaoks tähendab emadus eelkõige kasvamist koos oma lastega. Mitte ainult lapsed ei kasva suuremaks ja targemaks vaid ka mina ise .
Olen saatusele väga tänulik, et ta on minu ellu toonud kaks nii erinevat ja erilist last. Võin tunda nende üle iga päev piiritut uhkust.
