5. september 2016

Poolvääriskivide hullus

Mõnikord tunnen end just nagu  Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Peas on tohutul hulgal mõtteid, mis kõik tahaksid teostamist. Praeguseks olen tikkimistööd mingiks ajaks enda jaoks kõrvale lükanud, kuna hoopis teised asjad on mind enam paeluma hakanud. Nagu vist suurem osa Eesti naistestki olen ka mina praegu poolvääriskivi usku pööranud. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis ei ole see "kivide" armastus siiski minu jaoks päris uus hobi, sest olen alateadlikult aastaid tassinud koju nii rannast, kui ka erinevatelt soojamaareisidelt kottide viisi erinevaid kive. Ma ei tea millest mul see kirg on tulnud. Mõned kivid lihtsalt kõnetavad mind ning nii ma võtangi nad endaga kaasa ning asetan nad siis hiljem kas siis riiulisse või peenrasse. Isegi sisekujunduses peab mul olema naturaalne kivi, rääkimata aiateedest, kus paekivi tükkidest piiluvad välja iidsed fosiilid. Nüüd ma siis meisterdangi poolvääriskividest käevõrusid ning punun kaela riputamiseks malasid.


Kuukivi, roosa kvarts, opaal, mäekristall. Kingituseks ühele armsale inimesele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar