Seekordne postitus tuleb mul hoopis teisest vallast, nimelt toidutegemisest. Ma pole kunagi pidanud ennast eriti andekaks toiduvalmistajaks . Pigem saab minu suhet toiduga panna järgmisesse lausesse:
"No mida ma siis täna õhtuks perele jälle valmistan?" Ikka kipub pähe mõte, et saaks kuidagi hästi lihtsalt hakkama, et ei peaks palju mässama....
Vahel harva aga tuleb mul Pegasus peale ning siis lähenen ma toiduvalmistamisele hoopis loomingulisemast küljest... Siis muutuvad toidu erinevad koostisosad minu kätes " värvideks " ning salatikauss mängib selles teoses " molberti" osa.
Need muffinid on siis kombinatsioon minu laiskusest ja kunstnikumeelest. Kasutasin " Vilma" muffinipulbrit ( antud juhul šokolaadimaitseline) , sügavkülmutatud vaarikaid hapukama maitse andmiseks ning martsipani.
Samal ajal kui muffinid ahjus küpseid, meisterdasin mina mopsi nägusid. Miks just mopsid , võib mõni teist küsida !? Aga sellepärast, et minu sõbranna on mopsi kasvataja ja just temale ma neid muffineid küpsetasingi.
Esialgu arvasin, et koogikeste katteks mopsikute meisterdamine on päris vaevaline töö ning mul saab üsna kiiresti villand sellest martsipaniga mökerdamisest. Aga oh imet, ma lausa nautisin nende kutsikate näokeste meisterdamist! Hiljem küll selgus, et ma oleksin pidanud koerte näod kohe valmis muffinite peale tegema, sest muffinid on pealt kumerad ning nii mõnigi detail paindus kumeruse all pärast paigast ära. Aga see pisiasi ei mõjutanud tegelikult kuigi palju koogikeste lõplikku välimust. Need said ikkagi imearmsad! Kahju ainult, et minu tehtud muffineid keegi süüa ei raatsinud, sest missugune koeraarmastaja tahaks kutsikatel pea otsast ära hammustada !
Need muffinid on siis kombinatsioon minu laiskusest ja kunstnikumeelest. Kasutasin " Vilma" muffinipulbrit ( antud juhul šokolaadimaitseline) , sügavkülmutatud vaarikaid hapukama maitse andmiseks ning martsipani.
Samal ajal kui muffinid ahjus küpseid, meisterdasin mina mopsi nägusid. Miks just mopsid , võib mõni teist küsida !? Aga sellepärast, et minu sõbranna on mopsi kasvataja ja just temale ma neid muffineid küpsetasingi.
Esialgu arvasin, et koogikeste katteks mopsikute meisterdamine on päris vaevaline töö ning mul saab üsna kiiresti villand sellest martsipaniga mökerdamisest. Aga oh imet, ma lausa nautisin nende kutsikate näokeste meisterdamist! Hiljem küll selgus, et ma oleksin pidanud koerte näod kohe valmis muffinite peale tegema, sest muffinid on pealt kumerad ning nii mõnigi detail paindus kumeruse all pärast paigast ära. Aga see pisiasi ei mõjutanud tegelikult kuigi palju koogikeste lõplikku välimust. Need said ikkagi imearmsad! Kahju ainult, et minu tehtud muffineid keegi süüa ei raatsinud, sest missugune koeraarmastaja tahaks kutsikatel pea otsast ära hammustada !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar